Tsemendi kasutamise algus Eestis

Lähiajal ilmub Eesti Betooniühingu eestvedamisel ülevaateteos "Eesti betoonehituse ajalugu", mis käsitleb betooni tootmist ja selle kasutamist tööstusharu algusaegadest Eestis kuni tänapäevani.Avaldame katkendi raamatu algusosast, mille autoriks on ajaloolane Uno Trumm

1821. aastal kutsuti Venemaa teenistus­se Pariisi Polütehnikumi teede ja sildade ehitamise eriala lõpetanud Antoine Raucourt de Charleville (1789-1841), kes oma tegevuses in­senerina Pariisi kaitserajatiste ehi­tamisel ning Toulouni meresadama arendamisel oli praktikas kasuta­nud L. Vicat' meetodeid hüdrauli­lise sideaine valmistamisel.

Oma kaasmaalase, Vene maan­teede ülevaataja kindralleitnant Augustin de Betancourti ülesan­del korraldas ta ulatusliku uuringu, mille eesmärgiks oli välja selgitada Peterburi kubermangu lubjakivi sobivus hüdrauliliste sideainete valmistamiseks. Kuna talle usaldati 1822. aastal ka Narva ja Ivangorodi vahelise silla ehitus, uuris ta muu hulgas Narva ümbruse lubjakivi-lademeid ning kasutas silla ehita­misel nende lademete lubjakivist valmistatud romaantsementi. Üsna suure tõenäosusega oli Narva sild esimene suur ehitis Eestis, mille pu­hul tsementi kasutati ning A. Rau­court de Charleville esimese Eesti alal valmistatud tsemendi tootja. Oma uuringute tulemused pub­litseeris ta raamatus, millele ka L. Vicat oma hilisemates töödes viitas.

A. Raucourt de Charleville'i uu­ringutele tuginedes rajas sõjaväe-insener Pavel Rochet 1851. aastal Peterburi lähedal Schlüsselburgi maakonnas esimese romaantse­mendivabriku Venemaal. Rochet' vabrikus valmistatud romaantsement maksis 0,16-0,20 rubla puuda kohta, Inglismaalt sisseveetava tse­mendi hind oli 0,60 rubla puudast.

Samal ajal levisid vastavad teadmised ka Eesti- ja Liivimaal. 1851. aastal Tallinnas välja antud ehitusalane käsiraamat "Bau-Handbuch für Landwirthe in Ehst-und Liefland" sisaldas juhiseid nii trassi (telliskivi)ahu) sisaldava hüd­raulilise lubimördi kui ka romaan-tsemendi valmistamise kohta.

Inglise tsemendi sissevedu Venemaale, muu hulgas Eesti- ja Liivimaale, algas üsna varakult. Nii kirjutati juba 1846. aastal nä­dalalehes Das Inland keskaegsete lossivaremete taastamisel tsemendi kasutamisest. Kui inglased Krimmi sõja ajal (1853-1856) oma tsemen­di sisseveo Venemaale keelustasid, andis see tõuke tsemendivabrikute rajamiseks Saksamaal. 1855. aastal Stettinisse (Szczecin) rajatud vabrik kujunes sõja ajal üheks peamiseks Venemaa, sh Balti kubermangude tsemendiga varustajaks. Sõja lõp­pedes taastus ka Inglise tsemendi sissevedu.

Esimene portlandtsemenditööstus tollase Venemaa territooriumil asutati 1856. aastal praeguse Poola alal Grodziecis, kuid selle vabriku toodang, mis 1860. aastate lõpul ulatus 250 0 00...275 000 puudani, kulus peamiselt kohaliku ning lä­hedal asuvate Austria ja Preisimaa piirkondade vajaduse rahuldami­seks. Lähemaid andmeid tsemendi sisseveo kohta Balti kubermangu­desse on alates 1860. aastatest, mil hakati rajama ka esimesi betoonehitisi. Üks selliseid oli näiteks 1862. aastal Tallinna Harju värava juurde ehitatud lai betoontrepp.

Samal aastal teatas Tallinna ehitusettevõtja H. Meyer, et teeb mitmesuguseid portlandtsemen-ditöid: valmistab treppe, valab põ­randaid saalidesse, koridoridesse, keldritesse, laoruumidesse, vabri­kutesse ja poodidesse ning ehitab kõnniteid. Tema sõnul olid külma hoidvad tsementpõrandad kasuli­kud keldrites ja laoruumides, kus säilitati tera- ja puuvilja. Ühtlasi kaitsevat tsementpõrand keldrit vee sissetungi eest.

Tsementi veeti Eesti-, Liivi-ja Kuramaale sisse kõigi neis asuva­te sadamate kaudu. Tabel 1 esitab tolleaegsele ajakirjandusele tugi­neva ülevaate tsemendi sisseveost suurematesse sadamatesse - Lie­paja (Libau), Ventspils (Windau), Riia ja Narva - aastail 1861-1867-

Kahjuks puuduvad Tallinna kau­bavahetuse ülevaadetes tsemendi sisseveo andmed. Ilmselt olid selle kogused muu kaubakäibega võr­reldes tühised, kuigi tsemendiga kauplesid tollal ühel või teisel moel kõik Tallinna suuremad kaubafirmad. Nii teatas C. Rotermann juba 1853. aastal lakooniliselt, et ta on tsementi saanud.

1857- aastal müüs Tallinna Tolliamet enampakkumisel 163 tünni mereveest kahjustatud ja 25 tünni kahjustamata tsementi, mis olid päästetud laevaõnnetusse sattunud Rootsi laevalt Jehu. 1858. aastal pakkus Carl F. Gahlnbäck välismaist tsementi hinnaga 2,50 rubla tünn. Hinna järgi otsustades oli tegemist romaantsemendiga. Alles aastal 1859 müüs Joachim Christian Koch juba konkreetselt portlandtsementi, pakkudes sellest ajast alates "värsket Inglise port­landtsementi" regulaarselt. Alates 1862. aastast hakkas sama tege­ma ka kaubafirma Th. Clayhills & Sohn. Aeg-ajalt osalesid tsemendiäris C. Rotermann, Hoeppener & Co, J. E. Steinberg ning C. F. Gahlnbäck.

Eesti sadamatest oli parimaid andmeid võimalik leida Narva kohta. (Narva nimetamine Eesti linnaks on tinglik, kuna tollal ei kuulunud Narva Eestimaa ku­bermangu, vaid oli hoopis Ingeri-maa kubermangu keskus. Autori märkus.) Nende alusel veeti 1863. aastal tsementi sisse 1250, 1864. aastal 940 rubla, 1865. aastal 1720 rubla ning 1867- aastal 941 rubla väärtuses. Ühe tünni sisseveetava tollivaba Inglise tsemendi hinnaks Narva turul oli 1868. aastal 5,25 rubla. Riia sadama puhul õnnestus leida ainult ühe aasta andmed tse­mendi sisseveo kohta, kuid see-eest on teada, et 1864. aastal veeti möö­da Riia-Daugavpilsi (Dünaburg) raudteed Riiast välja 72 908 puuda (u 7025 tünni) tsementi. Järgmi­sel aastal veeti lupja, tsementi ja mulda välja kokku 234 340 puu­da. Analoogia põhjal eelmise aasta andmetega võib eeldada, et tse­ment moodustas kogu veost umbes poole ehk üle 10 000 puuda.

Samal ajal pidi tsemendi sisse­vedu Riiga olema palju suurem, sest osa tsemendist tarbiti kohapeal.

1850.-1860. aastatel veeti tse­menti sisse ka Kunda sadama kau­du. 1870. aastal toodi portlandtse­menti Kundasse vähemalt kahel korral, teadmata kogus Hollandi laeval Concurrent ning 300 tün­ni Inglise laeval Osiris. (Mõlemal korral kuulusid laevalaadungisse ka tulekindel savi ja tulekindlad tellised, mis läksid ilmselt Kunda tsemendivabriku pudelahjude ehi­tamiseks. Autori märkus.) Väikse­maid koguseid veeti muudessegi sadamatesse, näiteks Hiiumaa sa­damate kaudu toodi 1865. aastal sisse 500 hõberubla eest tsementi, millest osa läks edasi teistesse Ve­nemaa sadamatesse.

Portlandtsement oli müügil ka Tartus, nii näiteks pakkusid seda 1861. aastal C. H. Jürgenson ja C. J. Keller. Viimase juures Kau­bahoovis maksis tsement 7 rubla tünn. Ka 1862. aastal pakkus Tar­tus tsementi müüa C. H. Jürgen­son, 1864. aastal tegeles sellega Joh. Kurrikoff, 1865. aastal P. Bokownew. Pärnus müüs 1865. ja 1868. aastal Inglise portland­tsementi A. Heinrichsen. 1872. aastal ka hoopis õllevabrikandina tuntud Heinrich Puis.

Tsemendi sissevedu tingis vajaduse ka selle kvaliteeti kontrol­lida, nii teataski nädalaleht Bal-tische Wochenschrift juba 1864. aastal, et Riia Polütehnilise Insti­tuudi analüütilise keemia labora­tooriumist on võimalik muu hul­gas tellida ka tsemendi analüüse. Järgnevalt ilmus selliseid teateid regulaarselt, nii teatas instituudi

uurimisjaama juhataja dr Rauck 1873. aastal, et jaam toimetab tsemendianalüüse, milleks tuleb saata jaama kahenaelane tsemendiproov ning tasuda 12 rubla.

1881. aasta märtsis andis insti­tuudi põllumajanduslike ja keemi­liste katsete ning seemnekontrolli jaam taas teada, et seal tehakse muu hulgas ka tsemendi keemilise koostise analüüse ning uuritakse ränidioksiidi sisaldust tsemendis. Seekord tuli laborile tasuda juba 25 rubla ning saata sinna kahepuudane tsemendiproov.

Uno Trumm (sünd. 1964) on Tartu Ülikooli haridusega ajaloolane, ta töötab praegu oma erialal SAs Virumaa Muuseumid. Ta on üks Eesti tööstuse ajaloost jutustavate raamatu­te "Kunda tsement 140" (2010, In Nomine) ja "Eesti turbatööstuse ajalugu" (2012, In Nomine) autoreid, käsitledes neis tööstuste vanemat ajalugu.

■ Raamatus "Eesti betoonehituse ajalugu" oli Uno Trummi uurida tsement-betoontoodete tööstuse ajalugu selle algusaegadest kuni Eesti Vabariigi taastamiseni.

3001eheküljeline rohkelt illustreeritud ülevaa­teteos "Eesti betoonehituse ajalugu" ilmub Eesti Betooniühingu tellimusel ja kommunikatsiooniettevõtte In Nomine kirjastamisel.

Ehitaja